7. nädala ülesanne, Enesejuhitud õppimine

Mõiste „enesejuhitud õppija“ minu jaoks on lahutamata seotud mõistega „enesejuhitud isiksus“, ehk minu arust enesejuhitud õppimine eeldab, et inimene on saavutanud teatud taseme oma intellektuaalses, sotsiaalses ning vaimses arengus. Ehk teiste sõnadega - infantiilne, laisk ja organiseerimata inimene ei või olla enesejuhitud õppija. Mina usun, et enesearendamine ja enesetunnetamine viib enesejuhitavusele (nii igapäevases elus kui ka õppimises). Seega mulle tundub ei saa vaadelda enesejuhitud õppimist isiksuse üldisest arengust eraldi. See minu lihtne mõte on esitatud allpool skeemina:

Mina arvan, et e-kursuse loomisel kõik need punktid (vajaduse korral) võivad olla arvesse võetud ja realiseeritud. Eelkõige kursuse disainer peab muretsema selle eest, et õppijal oleks võimalikult palju võimalusi otsuseid ja valikuid teha

Mida rohkem õppija valib ise, seda …

·         rohkem ta tunneb ennast autonoomseks;

·         suurem vastutust  tunneb ta oma valikute ja otsuste eest;

·         suurem tema huvi õppimise vastu ja seda kõrgem õpimotivatsioon;

·         suurem rahulolu õppimisega.

– näiteks võib pakkuda õppijale valida kodutööde teemasid, erinevaid õppematerjale,  nende läbimise järjekorda,  hindamismeetodeid, õpivahendeid.

Kindlasti ka eneserefleksioon soodustab enesejuhitavust. Aga panema õppijaid reflekteerima peab õpetaja delikaatselt ning ideaalis vabatahtlikkuse alusel. Mulle tundub, et refleksioon on sihuke peen asi, et seda ei tohi peale suruda, õpetaja peab küll õppija refleksiooni soodustama, julgustama, toetama, aga mitte nõudma!
Minu jaoks reflekteerimine on teatud mõttes isegi intiimne protsess, - aus vestlus iseendega, ning kui pean oma reflektsiooni tulemusi avalikustama (ning lisaks kui mind hinnatakse selle refleksiooni põhjal), siis lõpuni aus ja objektiivne refleksioon mul ei tule välja – kipun oma tugevaid külgi üles puhuma ja puuduseid maha vaikima (mis tegelikult ka pole paha: )