Individuaalse ja rühmatöö teemad

Rümatööd teeme Juliaga, Tallinna Polütehnikumis. Teema "E-õppe hetkeolukord Tallinna Polütehnikumis".  Kontakt: kirjutage siia postitusse.

Individuaalse tööna analüüsin Tallinna Pedagoogilises Seminaris loodud kursust:  „Noorsootöötajale alkoholist ja tubakast“  http://www.tps.edu.ee/materjalid/alkohol_tubakas/

9. nädala kodutöö. Kuus mütsi

Edward de Bono meetod „Kuus mütsi“ mulle juba ammu tuttav, osalesin ise paar korda loengustes, kus see meetod oli auditoorselt kasutatud. E-õppes seda meetodit just hiljuti kasutas Mart Laanpere, et tekitada arutelu aktiivõppe definitsiooni üle: http://lepress.net/martlaanpere/2011/02/20/1-kodutoo-aktiivoppe-definitsioon/

Mulle see meetod väga meeldib, kuna ta alati tekitab õhinat, ning tõepoolest stimuleerib loovat mõtlemist - müts annab sulle õiguse kas olla agressiivselt kriitiline või naiivne ja kergemeelne, pakkuda mitteteostatavaid utoopilisi ideid, või väljendada mõtteid mida tavaliselt sulle ei ole omased. Ühesõnaga lihtne, sümpaatne ja töötav meetod et arendada „thinking outside the box“

E-õppes seda meetodit võiks kasutada näiteks rühmadesse jagamiseks. Püstitatakse probleem, ning selle probleemi kohta antakse kuus väidet (iga väide vastab teatud mütsile), õppijad valivad mis väide neile kõige rohkem omane, sama väidet valinud õppijad moodutavad rühma.

Veel üks stsenaarium võib olla realiseeritud Google Docs kaudu, antakse probleem/küsimus, ning luuakse 6 dokumenti, kuhu õppijad kirjutavad oma mõtted. Google Docs toetab värvilisi lehti, seega välja näeb ilusti: nt punane müts.

8. nädala kodutöö. Õues- ja m-õpe

Loetud artiklitest jäi kõlama mõte, et tehnoloogia pärast inimesed kaugenenud loodusest, aga nüüd m-õppe kaudu tehnoloogia aitab uuesti loodusele lähedasem olla. Õppimine vabas õhus, tihedalt kokku puutudes reaalmaailmaga ja loodusega, kindlasti soodustab motivatsiooni tõusu, huvi ja heameele tekkimist. Ise olen mitu korda osalenud õuesõppes ning jäid vaid positiivsed muljed.

Näitena valisin GPS-mängu ShutterSpot, ise olen selles mängus ka mänginud. Reeglid - mängujuht annab ette komplekti fotosid; mängijad peavad ära arvama, kus iga pilt tehtud ja külastama neid kohti, saates võimalikult täpsed koordinaadid.

Võimalikud uurimisküsimused sõnastatud järgmiselt:

Millised uued oskused ja teadmised koguvad osalejad ShutterSpot mängu jooksul?
Meetod: intervjuu

Kuivõrd erinevalt tajuvad selle mängu õpilubavusi lapsed (4-5 klass) ja täiskasvanud mängijad?
Meetod: intervjuu

Mõlema küsimuse puhul meetodiks valisin intervjuu, kuna intervjuu käigus on võimalik sügavamalt probleemi uurida ja rohkem infot koguda (nähtavad ka inimeste emotsioonid, hääle toon).

7. nädala ülesanne, Enesejuhitud õppimine

Mõiste „enesejuhitud õppija“ minu jaoks on lahutamata seotud mõistega „enesejuhitud isiksus“, ehk minu arust enesejuhitud õppimine eeldab, et inimene on saavutanud teatud taseme oma intellektuaalses, sotsiaalses ning vaimses arengus. Ehk teiste sõnadega - infantiilne, laisk ja organiseerimata inimene ei või olla enesejuhitud õppija. Mina usun, et enesearendamine ja enesetunnetamine viib enesejuhitavusele (nii igapäevases elus kui ka õppimises). Seega mulle tundub ei saa vaadelda enesejuhitud õppimist isiksuse üldisest arengust eraldi. See minu lihtne mõte on esitatud allpool skeemina:

Mina arvan, et e-kursuse loomisel kõik need punktid (vajaduse korral) võivad olla arvesse võetud ja realiseeritud. Eelkõige kursuse disainer peab muretsema selle eest, et õppijal oleks võimalikult palju võimalusi otsuseid ja valikuid teha

Mida rohkem õppija valib ise, seda …

·         rohkem ta tunneb ennast autonoomseks;

·         suurem vastutust  tunneb ta oma valikute ja otsuste eest;

·         suurem tema huvi õppimise vastu ja seda kõrgem õpimotivatsioon;

·         suurem rahulolu õppimisega.

– näiteks võib pakkuda õppijale valida kodutööde teemasid, erinevaid õppematerjale,  nende läbimise järjekorda,  hindamismeetodeid, õpivahendeid.

Kindlasti ka eneserefleksioon soodustab enesejuhitavust. Aga panema õppijaid reflekteerima peab õpetaja delikaatselt ning ideaalis vabatahtlikkuse alusel. Mulle tundub, et refleksioon on sihuke peen asi, et seda ei tohi peale suruda, õpetaja peab küll õppija refleksiooni soodustama, julgustama, toetama, aga mitte nõudma!
Minu jaoks reflekteerimine on teatud mõttes isegi intiimne protsess, - aus vestlus iseendega, ning kui pean oma reflektsiooni tulemusi avalikustama (ning lisaks kui mind hinnatakse selle refleksiooni põhjal), siis lõpuni aus ja objektiivne refleksioon mul ei tule välja – kipun oma tugevaid külgi üles puhuma ja puuduseid maha vaikima (mis tegelikult ka pole paha: )