Ülesanne 1: Loe läbi mooduli sissejuhatus ja õpiobjektid ja analüüsi esitatud käsitlusi. Kujunda esitatud käsitluste põhjal oma argumenteeritud lähenemine.
Pean tunnistama, et minu jaoks mõiste „Teadmusjuhtimine” oli täiseti uus. Lugemiseks pakutud materjalid olid huvitavad ja mõtlemapanevad, usun, et esmatutvus teadmusjuhtimisega on toimunud ja saan teha õpitust väikse kokkuvõtte.
Teadmusjuhtimise mõiste võeti kasutusele 1980ndate aastate teisel poolel ja selle kasutuselevõttu seostatakse Karl Wiigi nimega. Laialdasema leviku saavutas mõiste kasutamine 1990ndatel aastatel. Eksisteerib palju erinevaid lähenemisi, mudeleid teoreetilisi raamistikke. Näiteks Hedlund (1994) leiab, et teadmusjuhtimist võib käsitleda kui organisatsiooni teadmiste loomise, esitamise, säilitamise, ülekandmise, rakendamise ja kaitsmise protsesse.
Harry Scarborough jt (1999) defineerivad teadmusjuhtimist kui protsessi või praktilist tegevust teadmiste loomiseks, kogumiseks, jagamiseks ja kasutamiseks organisatsiooni õppimise ja tegevuse tõhustamiseks.
Roots jt. (2008) käsitlevad teadmusjuhtimist kui teadmiste loomise ja teadmusringluse protsessi juhtimist organisatsioonis. Nad leiavad, et teadmusjuhtimise idee tuumaks on teadmusringluse ja teadmuse avardumise tagamine organisatsioonis.
Eristatakse kolme selgelt eristunud teadmusjuhtimise arenguetappi. Igal etapil on erinevad rõhuasetused.
I arenguetapp – oli seotud eelkõige infotehnoloogiaga. Sellel perioodil tunnetasid suured rahvusvahelised konsultatsioonifirmad informatsiooni ja teadmiste olulisust organisatsioonide edukaks toimetulekuks.
II arenguetapil – tunnetati inimressursside olulisust ja lisandus kultuuridimensioon. Sellel arenguetapil kerkisid esile oluliste märksõnadena „õppiv organisatsioon“ ja „vaiketeadmised“. Peamiseks eesmärgiks oli lahendada probleem, kuidas muuta firmad õppivateks organisatsioonideks ning soodustada vastavaid pürgimusi, arendada reflekteerivaid arutelusid ja keerukuse mõistmist.
III arenguetapil – tunnetati otsisüsteemide loomise olulisust, mis olid seotud infodisaini ja struktuuriga ning taksonoomiate arengu ja rakendamisega. Põhiküsimuseks oli see, kuidas kirjeldada ja organiseerida sisu nii, et infokasutaja teaks selle olemasolust ja saaks sellele kiiresti ning kergesti kätte ning seda tulemuslikult kasutada. Selle perioodi märksõnadeks olid sisuhaldus, metaandmed ja taksonoomiad.
Teadmusjuhtimine on tihedalt seotud infojuhtimise ja dokumendihaldusega, juhtimisteooriaga, informatsioonilise infrastruktuuri käsitlustega, õppimise psühholoogiaga, epistemoloogiaga, eetikaga, jne.
Oluline on siiski eristada infojuhtimise ning teadmusjuhtimise mõistet. Infojuhtimise mõiste võeti kasutusele 1970ndate aastate keskel ja infojuhtimise peamine eesmärk on tagada õige informatsioon, õigel ajal ja kohas. Infojuhtimine keskendub informatsiooni tõhusale haldamisele ja juhtimisele. Infojuhtimise olulisteks koostisosadeks peetakse infovajaduse väljaselgitamist, info hankimist erinevatest allikatest, info organiseerimist ja säilitamist kiire leitavuse ja kasutamise tagamiseks.
Teadmusjuhtimise tähelepanukeskmes on teadmised/teadmus. Kui informatsiooni on võimalik salvestada erinevatel andmekandjatel, siis teadmus on lahutamatult seotud inimestega ja see võimaldab inimestel efektiivselt tegutseda.
Paljud teoreetikud on koostanud teadmiste tüpoloogiaid ja näevad informatsiooni ühe lülina hierarhias:
- Andmed (Data)
- Informatsioon (Information)
- Teadmised (Knowledge)
- Teadmus/tarkus (Wisdom)
Informatsioon muutub teadmiseks/teadmuseks alles inimese ajus selle info läbiseedimise tulemusena. Informatsioon on midagi objektiivset ja meie teadvusest sõltumatut ja kõigi jaoks üks. Seega teadmine on see subjektiivne arusaamine ja iga inimese jaoks erinev, mille antud info igaühe ajus toodab.
Ülesanne 2: Artikli analüüs. „The nonsense of 'knowledge management” T.D. Wilson
Oma kriitilises artiklis „The nonsense of 'knowledge management” T.D. Wilson arutleb sellest kas Teadmusjuhtimine on reaalselt vajav ja aktuaalne teadusharu, või kunstlikult loodud vajadus ärikonsultantide poolt?
Autor rõhutab, et tuleb teha erinevust „informatsiooni” ja „teadmuse” vahel. Teadmus on mentaalsete protsesside tulemus – mõistmine, arusaamine, õppimine – kõik need protsessid toimuvad meie sees, meie teadvuses.
Informatsioon ja andmed on välised, nad asuvad meie teadvuse väljaspool, see on artiklid, kirjad, raamatud, dokumentatsioon, e-mailid jne – need asjad võivad olla juhitud, me võime neid erineval viisil kombineerida ja organiseeria.
Teadmus ei saa olla juhitud, ta on suurel määral alateadlik! Autor märgib, et kahjuks tihti ei tehta erinevust „teadmus” ja „informatsiooni” vahel ja kasutataks neid teeneid sünonüümina.
Autor võrdleb kaks mõistet „infojuhtimine” ja „teadmusjuhtimine” ja leiab, et terminit „teadmusjuhtimine” kasutatakse ja mõistakse väga erineval viisil, – erinevate inimeste ja organisatsioonide jaoks see termin omab erinevat tähendust, tihti teadmusjuhtimist kasutatakse infojuhtimise sünonüümina.
Tihti organisatsioonides mõistatakse „teadmusjuhtimist” väga kitsalt – informatsiooni jagamise protsessina. Samas autor märgib, et teadmusjuhtimise eesmärgid ja ideaalid on utoopilised ja neid äärmiselt raske praktikal saavutada.
