Tere! Lubasin endale kodutööd pisut modifitseerida, ning arutleda üldiselt oma kogemustest seoses (kaug-) rühmatöödega.
Igas pedagoogilises õpikus rõhutatakse sellele kui vahva, tõhus ja efektiivne meetod on rühmatöö . Vaid minu kogemus näitab, et õppijad väga tihti ei tunne entusiasmi seoses rühmatööga, võtavad seda formaalselt ja teevad ebakvaliteetselt. Sellise rühmatöö tulemusena on produkt, mis ei ole vajalik kellelegi: mitte õppejõule ega rühmatöös osalejatele. Hakkasin mõtlema miks nii toimib? Miks nii paljulubav ja tõhus meetod nagu rühmatöö ei too rõõmu ja ei saavuta oma eesmärki?
Minu arust peamised põhjused on järgmised:
- Rühmatöid korraldatakse liiga palju! Õppijad on lihtsalt neist tüdinud.
- Õppejõud ei seleta piisavalt miks seda tööd tehakse just rühmas? Miks mitte individuaalselt?
- Õppejõud ei seleta piisavalt rühmatöö eesmärki ja mida õppijad rühmatöö tulemusena õpivad, kogevad, saavutavad.
- Õppijad ei ole kaasatud rühmatöö planeerimisele: kõik antakse ette (ülevalt alla): teema, tähtaeg, oodatava tulemuse vorm.
- Õppejõud ei paku piisavalt toetust rühmade moodustamisel, tekkivate probleemide lahendamisel, küsimuste vastamisel.
- Rühmatöö lõpus õppijad ei saa õppejõult tagasisidet.
- Õppijad ei oma piisavalt rühmatöö oskusi (kuidas rühmi moodustada, ülesandeid jagada, oma tegevust planeerida, ennast motiveerida jne.)
Millised raskused ilmnesid rühmatööd tehes?
ülesannete jagamisega
Min arvan, et rühmatöö oleks sujuv, siis ülesannete jagamisel peaks kehtima üks lihtne printsiip, – igaüks valib endale seda tegevust, mida ta oskab paremini teha, või kui näiteks teadmised /oskused on sarnased (või üldse puuduvad), siis igaüks võtab see, mille vastu ta tunneb huvi.
Üks levinud viis ülesandeid jagada, kui keegi rühmas võtab liidri rolli ja jagab ülesandeid ise: „sina teed seda osa, sina seda“... jne. Lihtne ja kiire meetod, mis töötab hästi kui inimesed rühmatööst ei ole huvitatud ja neil vahet ei ole mida teha.
Millised tegurid on olulised, et kujuneks jagatud arusaamine rühmas?
- Eelkõige omavaheline kommunikatsioon, inimesed ei vaiki, vaid arutlevad ülesande olemust;
- Ülesande kirjalik fikseerimine (kas foorumis, blogis, ühisdokumendis) - et kõik rühmaliikmed saaksid sellega tutvuda, täiendada ja küsimusi esitada;
- Suhtlemine õppejõuga, - vajadusel alati saab õppejõult täpsustada kui ülesandes on midagi ebaselge;
- Õppejõu poolt korrektne ja konkreetne ülesande sõnastamine.
Milline on õpikeskkonna valiku ja selle funktsionaalsuste roll rühmas jagatud arusaamise kujunemisel? Keskkond peab olema lihtne, ideaalis tuttav kõigile rümakaaslastele. Ning kindlasti peab lubama kommunikeerida (foorumis, ühisdokumendis, blogis)
